"Huvitav, et elu aeg-ajalt ongi selline nagu raamatutes."

Anton Nigov "Harjutused"

"Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine: nagu tõeline vaimust vaevatu räägid sa eikellegagi ja pöördud kõigi poole."

Anton Nigov "Harjutused"

"Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng."

Anton Nigov "Harjutused"

"Oli aeg, kus ma uskusin, et armastus lahendab kord kõik ja see on ainus asi, mida tasub taotleda. Kõik muu oli selle aina käest libiseva eesmärgi kõrval täiesti tühine. [...] Nüüd ma sellesse eesmärki enam ei usu. Ma ei usu, et armastus on olemas, sellisena, lunastusena, mis vabastaks mu elamisest, kõigest. Armastus on inimlik ja suhteline, ta kustutab ainult ajutiselt mõned probleemid. Armastus on kujutlus, et teine võtab su enda kanda, kogu su mina, su elu. Aga teine ootab sinult sama ja kummagi ootus ei täitu."

Anton Nigov "Harjutused"

"Maailmas elamine on ikkagi väga kurb. Ma aina ootan, et keegi tuleks mind elamisest lohutama. Aga pole kedagi. Ainult pimedus tuleb."

Anton Nigov "Harjutused"

"Kirjutamine on ikka käesirutamine teadmisepuu vilja järele ja ikka saad sa vastu näppe."

Anton Nigov "Harjutused"

"Eesti kultuuris, kui sa sellesse kord oled ennast seganud, on selline tunne, et sa pead võtma korraga kõik, et see on nagu perekonnaasi, üks vana talumaja kuskil looduslikult mittekaunis kohas, mille kordategemise pärast õed ja vennad kisklevad. Kasu tast suurt ei ole, aga maha müüa ka ei saa. Keegi ei ostaks ja pealegi, siis poleks sedagi. Ikkagi koht, kuhu minna."

Anton Nigov "Harjutused"

"Suur Võimalus on alati mujal, mitte sellel Emajõe või Seine'i kaldapealsel, kus ma parasjagu kõnnin."

Anton Nigov "Harjutused"

"Pariis on ka päris väike linn, mitte eriti suurem Viljandist, igal juhul mitte suurem Tartust. Ainult kujutlus ja see neetud igatsus teeb linnad suureks."

Anton Nigov "Harjutused"

"Ma tean maailmas kirjanikke, kes on oma raamatutega rikkaks saanud, aga ma ei tea mitte ühtegi, kes oleks saanud ka õnnelikuks."

Anton Nigov "Harjutused"

"Meie mälu on täis asju, mida me eluski näinud pole, ja neisse usume me kõige vankumatumalt, täiesti ebateadlikult. Seda nimetataksegi vist kultuuriks."

Anton Nigov "Harjutused"

"Mõtlemine ei vii kuhugi, see on häiritud keha reaktsioon, ebamugavustunne, mida olemasolemine paratamatult tekitab, muud midagi."

Anton Nigov "Harjutused"

"Rõõm ja rahu on kehalised, ikka ja alati kõigepealt kehalised."

Anton Nigov "Harjutused"

"Kultuur on ainult õigustus, kuigi aina ebaolulisem, kultuuriadministratsiooni ja kultuuriintsitutsioonide edasikestmiseks."

Anton Nigov "Harjutused"

"Kirjutamine on kõigist kunstidest kõige visuaalsem, ta püüab kõike visualiseerida, ka seda, mis pole üldse nähtav."

Anton Nigov "Harjutused"